Uudised

Võlamenetluse tööpraktikas tuleb sageli ette olukordi, kus meie poole pöördub murelik klient abipalvega oma võlasumma tagasi saada, kuid ainsaks tõendiks on nn. suuline kokkulepe või leping, nendib Creditreform Eesti tegevjuht Reimo Tomingas.

Selline olukord on tänapäeval üheaegselt nii üllatav, kui ka kurb, sest siiani ei peeta kirjalikku dokumenti võlasuhtes piisavalt oluliseks, kuigi reeglina ei ole võimalik võlga sisse nõuda, kui puuduvad kirjalikud tõendid. Kirjalikuks tõendiks ei pea tingimata olema leping ega arve, vaid piisab ka näiteks vabas vormis kirjalikust kokkuleppest või isegi e-kirjast. Oluline on, et kirja pandu tõendaks võla olemasolu, summat ning võlglast.

Võlaõigusseaduse § 11 lg 1 ütleb, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Suuliste lepingute probleemiks on aga asjaolu, et neid on raske või tihti isegi võimatu tõendada. Kuigi kohtumenetluse algatamine ilma kirjaliku dokumendita on võimalik, on see tihtilugu keeruline, kuna tõendamise kohustus lasub võlausaldajal. Kohtuvälist ehk inkassomenetlust reeglina aga alustada ei ole võimalik, kuna selleks on siiski vajalik kirjalikult fikseeritud võlanõude olemasolu.

Tomingas manitseb ettevaatlikusele, sest liigne usaldus sõlmida suuliseid kokkuleppeid võib põhjustada palju ootamatuid probleeme ning ebamugavusi, millega tulevikus tegelemine võib osutuda väga keeruliseks või isegi võimatuks. Selles tulenevalt on alati turvalisem sõlmida kirjalik leping, mis tõendab võlglast, võla suurust ning põhjust. Kuigi kirjalik leping ei garanteeri alati raha laekumist, loob see võlausaldajale kindlama tunde ning aitab vältida või leevendada võimalikke probleeme ning keerukat tõendamisprotsessi.

Loe täispikka artiklit siit.